#1 Esimene muuseumikülastus
Projektile hoo sisse lükkamiseks tegime näituse meeskonnaga sisuka väljasõidu Pärnusse Koidula muuseumisse, et koos toimumispaik üle vaadata, inspiratsiooni koguda ja plaan paika panna.
Kuigi eelnevalt oli mõttes ka teisi teemasid, siis teel Pärnusse sai tiheda mõttevahetuse tulemusena selgeks, et näituse selgrooks saab Lydia Koidula looming. Oleme ju kõik mingil määral tema elu ja loominguga kursis, kuid koha peal muuseumi väljapanekusse süvenedes rabas meid tema elu traagika ulatus ikkagi jalust.
Omavahel peamistest teoste lähtepunktidest ja inspiratsiooniallikatest rääkides kerkib esile see, kuidas raskuste kiuste oli Koidulal tugevust ja julgust tõeliselt viljaka loomingulise tegevuse jaoks, mis on temast teinud rahvusliku ärkamise sümboli. Sellised katsumused, mida ta naise, ema ja kunstnikuna koges, oleksid mõne teise inimese ilmselt murdnud.
Kuna muuseumi hoone on Lydia pere endine kodu, siis on seal olulisel kohal ka papa Jannseni kuju. Isa ja tütre tugev side ja üksteise toetamine andis Koidula loomingulisele iseseisvumisele olulise tõuke. Lisaks sisemisele julgusele oli Koidulal ka õnn sündida heal järjel perre ning tänu koostööle isaga saavutas ta ühiskonnas positsiooni, milleni naised tol ajal harva jõudsid.
Niisiis paisus meis austus ja imetlus Koidula vastu ja igaüks leidis muuseumist ka konkreetse tõuke oma teose idee sündimiseks.
Nelet puudutas Lydia elu viimasele luuletusele pühendatud tuba, kus oli eksponeeritud tema elu viimane luuletus, millest peegeldus passioon, mis tema hinges vemmeldas. Tekkis tunne, et kogu majas puudus visuaalne väljendus tema kirglikkusele, mis oli tema loomingule nii omane.
Liisi toob inspiratsioonina välja kaks pilti, kus Koidulat oli kirjutamissituatsioonis kujutatud. Ja lisaks mõjus tugevalt see, et viibisime hoones, kus ta ise oli elanud ja tegutsenud.
Maarja oli külaskäigul kahevahel, kas jääda oma videoteoses ühendavaks lüliks Nele ja Liisi loomingu vahel või minna oma teed. Kõige sügavama mulje jättis Koidula Kroonlinna tuba, kus oli püütud ajaloolist atmosfääri taasluua ning seeläbi anti hästi edasi ajastu tunnetust.
Näituse pealkirjaks valisime muuseumi söögitoa seinal olnud ajaloolise tarbeinstallatsiooni saksakeelse sõnumi. See tuletab pereliikmetele igapäevaselt meelde, et peame püüdlema kõrgemate eesmärkideni ja on vormilt samaaegselt nii traditsiooniline kui ka uuenduslik.
Liisi Eelmaa, Maarja Pabunen, Nele Sooväli ja Pille Kose
#2 Kunstnikud tööhoos
Maarja Pabunen:
Mis teemadega maadlen? Maadlen kärutäie iidsete raamatutega, mis teose valmimiseks vaja otseses mõttes pooleks lõigata. Asukoht: Hoiuraamatukogu ehk vanade raamatute viimne puhkepaik. Viimne juhul, kui mõni bibliofiil (või kunstnik, hoarder, või muu asjaarmastaja) neile lunastust ja uut elu kinkima ei tule. Maadlesin seal ka eetilise dilemmaga, et kas on ikka okei raamatule saag sisse lüüa. Kunsti nimel. Nagu mingi aukartus tekkis seal nende tolmuste ja unustatud ürikute virnade vahel kõndides. Küsisin ühe koguhoidja käest igaks juhuks järele, ja ta kinnitas, et võib küll sae sisse lüüa. (Selgituseks: päris ainulaadseid ürikuid ja reliikviaid hoitakse kusagil mujal, Hoiuraamatukogu kóigist eksemplaridest on kusagil koopiad olemas, ja neil on pigem hea meel, kui riiulitele ruumi juurde tekib). Ladusin käru täis, ja mõtlesin taksos teel giljotiini (trükikoja) poole Lydia peale. Mis ta arvaks sellest ettevõtmisest? Ma usun ja loodan, et ta mõtleks sama mis mina praegu – et raamat on püha, ja elagu see pühadus pigem edasi päevavalgel mõnes kunstiteoses, kui et saaks pimedas arhiivikeldris unustatud ja koide poolt sööduks.
Liisi Eelmaa
Käsil on käte valmistamine – käed kui looja töövahend, et tuua nähtavaks vaimuvalgust. Kaks korda on kipsist käed juba katki läinud ja loodan, et seekord on kõik hästi. Kohe näeb…
Nele Sooväli